XIV - Reis hakkab lõppema

(21.12) Reisi kümnes, eelviimane päev. Kuna homme on puhtalt lennujaama sõit ja lennu ootamine, siis täna on veel võimalus saarel ringi vaadata. Nicosiasse keegi väga minna ei taha - seda võiks teha küll, kuid ehk järgmine kord.. siiski-siiski, külastame linnapiiril asuvat kaubanduskeskust, lootuses midagi põnevat ja erilist leida. Tühi lootus kõik, kaubavalik igal pool suhteliselt sarnane ja liiklus Nicosias on lootusetult umbes - ainult üks pikk liiklusummik, nii kaugele kui silm ulatub.. aga Nicosiasse ja tagasi on huvitav sõita - vaheldusrikas maastik koos mägede ja orgudega. Tagasiteel larnacasse valime pisut väiksemad teed, et pisematest asulatest samuti läbi sõita. Näha kauhet maad ja seal toimetavaid inimesi - see on põnev; olgugi, et Küpros asub meiega samas maailmajaos..

Küllalt vara oleme Larnacas tagasi ja lähme vaatame veel McKenzie ranna üle - see asub kohe lennujaama vahetus läheduses, nii et kena paik lennukihuvilistele. Tripadvisor märgib koha ära kul "perfect place for planespotters". Lennukeid näeme küll, no võiks ikka veel lähemal olla :-) natuke rannariba on taraga piiratud ka, nii et päris maandumisraja kõrvale minna ei saa. McKenzie rand ise midagi erilist ei ole, Konnos ja Nissi olid palju ilusamad ja puhtamad.

Napilt on veel loojanguni aega, võibolla tund. Otsustame teist korda väisata Larnaca soolajärve, lootuses, et flamingod on rannaribale veidi lähemal. Jalutame rahulikus tempos sihtmärgi suunas ja ikka imestame - Larnacas on kontraste küll ja veel, no miks mitte hipibuss, Rolls-Royce ja BMW üksteise kõrval, nende ees juura-ajast lauahunnik.

Vasakult teine maja, sääl ööbime teise poole reisist:

Valgus on õhtul ikka ilus.. päikeseratas rändab punakates toonides:

Jõuame järve äärde, flamingod on kohal, uitavad madalas soolavees ja lagistavad nokkasid. Häälitsused on sellised ürgsed ja valjud, tekitavad kananaha ihule.

On teisigi vaatlejaid, kaamerad-binoklid näpus, roosasid sulgi imetlemas.

Vaatame kuidas päike aeglaselt silmapiiri taha kaob ja kõnnime videvikutunnis tagasi öömaja suunas.


-----

(22.12) Ja üheteistkümnes päev ja ühtlasi ka viimane :-) nii, kõik on vaimselt valmis, et taas pikk lennureis ette võtta. Noh, neli tundi, selline keskmine siiski pigem.. parajal hommikutunnil pakime asjad ja asume Pafose poole teele. Kusagil kaks tundi sõitu, saare kaguosast edelasse.. 

Meeleolu on selline, nagu reisi lõpus ikka - kõik meenutavad ja võrdlevad ja teevad kokkuvõtteid; natuke on kahju, et reis lõpeb; imestatakse, et kuhu see aeg nüüd nii kiirelt läks... jne, jne. Kuni lennujaam on lõpuks kohal ja anname rendiauto probleemideta ära.

Meil on täpselt kaks tundi aega ja plaan on nii palju päikest ja soojust nautida kui võimalik - pimedad ja külmad ajad ju Eestis ootamas.. lennujaama ees on tore istuda - igasugu rahvast liigub. Taksojuhid proovivad igavust tappa, vahel mõnd reisijat enda masinasse kutsudes, vahel kohvikus juttu ajades. Keskpäeva paiku on kohvileti taha kogunened kümmekond juhti ja niiviisi röögitakse naerda, et see võib vabalt maanduva lennuki kokpitti kuulda olla. Muidu on lennujaam väike ja kompaktne ja rangelt turvatud nagu ikka. Hambuni relvis sõjameestel muidugi tööd ülearu palju ei ole, peamiselt juuakse kohvi ja aetakse juttu, vahel liigutakse mõned sammud erinevate positsioonide vahel.

Check-in läheb probleemideta ja tunnike on aega parajaks teha tax-free alal. Uurime kaubavalikut, ikka sama mis mujal. Varume mõne veepudeli lennu peale kaasa. Lennuk on seekord uuem, kenama sisustusega, moodsam. Rahvast palju nagu Ryanair'i peal ikka. Proovin lasanje't süüa, midagi nii halba ei ole tükk aega maitsnud (kuum halb ketchup mingi taignalögaga), olgu see õppetunniks, et lennukis ei sööda sooja toitu. Neli tundi läheb kiirelt ja olemegi tagasi Tallinnas! Tore reis oli :-)

XIII - Kia Cee'd 2019

Rendiautoks on seekord Kia Cee'd, automaatkastiga. No kuidas on, Kia, kas Koreast tuleb ka korralikke veerejaid? Masinat veab edasi turboga bensumootor - 1353 kuupsentimeetrit ja 103 kilovatti. Pöördemoment on 242nm, saadaval kusagil 1600-4000 pöörde vahel. Ma ei ole kunagi pisikese turbomootoriga sõitnud, nii et täitsa huvitav on, et kuidas toimib.

Täitsa toimib, kui pedaali vajutada! Tõmme on oluliselt parem kui vabalthingav 1.6 bens. Madalatel alla 1600 pööretel masin muidugi ei liigu, aga miks peakski, kui turbo ei pressi. Mõned päevad autoga harjunud, lasen põhjagaasiga kiirendada ka - saab hakkama küll, masin võrdlemisi kerge. Tehas lubab 0-100kmh ajaks 9.1s,  tundub, et võib nobedamaltki minna.. huvitav, kuidas Kia mootorid vastu peavad, just sellised väiksed bensiinikad, turboga. Vaadates, mida konkurendid teevad (Ford 1.0t 100kw, VAG 2.0t 200kw), siis annaks kilovatte veel juurde keerata, no kusagil 135 peale.

Kui veel mootori iseloomust rääkida, siis võrreldes Aurisega on Kia päris nobe, automaatkast on sätitud töötama pööretevahemikul, kus mootoril ikka minekut on. Itaalias oli autoks Fiat Tipo 1.6D, 88kw, 320Nm väänet - see oli Kiaga võrreldes oluliselt jõulisem liikur. Noh, diisel ja bens.. siga ja kägu. Kui diisli momendiga ära harjud, siis väike bensukas ei ole kuigi atraktiivne. Aga väike bensuturbokas on ikka atraktiivsem kui tavaline mitteturbo :-) 

Käigukast on 7-käiguline ja taas väga huvitav nähtus. Käiguvahetus sujuv kuid märgatav - ehk siis ilmselt mitte-variaator kast. Tald põhjas lappas ka kõik käigud ükshaaval läbi, täitsa nauditav liikumine ja variaatorile omast ruigamist kuulama ei pidanud. Masin suutis ka käiguga pidurdada! Midagi, mida minu silmad seni automaatkasti puhul näinud ei olnud - piloodiga mäest alla veeredes vahetas auto käigu või kaks üles, et kiirus liiga suureks ei läheks - täielik high-tech :-) käigu ülesvahetamisega jäi kast veidi uimaseks, samuti gaasipedaali käik on liiga pikk. 2003a BMW 318i, ZF automaatkastiga, oli selle koha pealt musternäidis - väga tundlik ja kiire.

Mis veel silma jäi, 2019a Cee'd puhul? Väga moodne ja kõik kellad-viled peal. Kaks displeid, üks tahho ja spido vahel, teine keskel rooli kõrval. Palju asjalikku infot ekraanidel ja see kõik mitmeti seadistatav. Tagurpidikaameral on "predictive" kumerjooned projekteeritud - pmt näitab see, kas masin tagurdab postist mööda või mitte. Proovisin, töötas veatult. Varustustasemeid on sellel autol kaks: lihtsam LX, ja rikkalikuma varustusega EX. Meile on antud lihtsamt LX - ei tunne küll millestki puudust, varustus ju täitsa hea. Uurin hiljem netist, EX-il on lisaks navi ja valuveljed. Hmm, vist nupust käivitamine ka..

Kia pakub USB laadimist ilma sigarisüütaja vahensuseta - no oli juba aeg :-) proovin, telefoniaku täitub jõudsalt. .. kliimaseade on ilma numbriteta - kena klassikaline variant. Nädalaga täpselt aru ei saa, kuidas seade temperatuuriseadmisega hakkama saab, kuid kõik lülitid toimivad täpselt ja kiirelt.. ja viimaks, stereo kvaliteet on väga hea. Ühtegi tuntud audiotootja nimetust ma ei näe, ei makil ega kõlaritel, kuid heli on lihtsalt super! Kui kõik standardhelisüsteemid nii hästi kõlaksid :-) 10 punkti Kia.

XII - Nissi Beach, Konnos, Aiya Napa

(20.12) Reisi üheksas päev. Täna plaanis väljasõit saare idatippu Nissi Beach'i ja Ayia Napa'sse - seal peaksid olema parimad rannad ja kaunis loodus.

Nii ka sünnib - peale pillavat hommikusööki (rasvased oliivid, omlett) kella kümne paiku keerame autonina hoovist välja ja võtame suuna Cape Greco poolsaarele. Ilm on endiselt päikeseline ja soe, stabiilselt 20c ümber. On tore liikvel olla, uutes, senikülastamata paikades! Vaatame möödatuhisevat loodust, arutame erinevate vaadete üle, meenutame teisi vaateid teistes riikides. Tunni ajaga oleme kohal päris Küprose kaguservas, eelnevalt kaardile märgitud päris mitu paika, mida külastada.

Cape Greco on kivine ja karune, tükk tegu on teravate kivinukkide vahel astumisega. Mida paremat positsiooni pildistamiseks soovid, seda rohkem tuleb konarlikul maastikul turnida. Rahvast on liikvel vähe, poole tunni jooksul näeme mitte rohkem, kui tosinat inimest.

Siinsamas lähedal asub ka Konnos'e rand, võtamegi suuna sinnapoole, lootuses leida ilusat randa. Meil on õnne! Rand on väike ja armas, puhta liiva ja kristallselge veega. Ja mitte ühtegi inimest. Ainult kohalik kass tuleb tutvust tegema, siidise ja puhta kasuka järgi otsustades on Härra Kass korralikult toidetud ja hooldatud.

Keskpäeva paiku hakkab randa inimesi juurde tulema, tuleb päris mitu autot, peamiselt ikka turistid, kes "külma ilma" ei karda ja vette ujuma ka lähevad. Täna on päike nii madalal ja kaugel kui võimalik - keeran näo päikse poole, et tunda, kas ikka soojendab ninaotsa. Soojendab nii et vähe ei ole.

Konnosel on väike kohvik ka avatud, võtan südame rindu ja küsin Afrodite nimel kolm korralikku jäätist. Arve ei ole ülearu suur, nii et leiame, et tegu on igati mõistliku kaupmehega. Koht muidu ikka tühi, rahvast vähe mis vähe. Üks auväärses eas papi on tellinud võileiva, kohvi ja pudeli veini ja laseb sellel kõigel hea maitsta. Võtame samuti kehakinnitust pärast, maitseb päris hää ja kõhud on mõneks ajaks jälle täis.. nagu tavaks saanud, vaatab kõiki sööjaid terve hulk kasse, kes kannatlikult ootavad, ehk kukub mõni pala neile ka? Kukubki, ja mõtlev-mediteerivkassidest saavad hetkega hiilgavsilm-sööstukassid.

Tagasiteel koju põikame veel Nissi rannast läbi. Ka jälle väga ilus! Veidi Konnosest suurem ja tõeline suvituskoht. Vaatan lähedalasuvat hotellirodu ja meelelahutusasutusi kohe üsna veepiiril - siin peab suvel ikka paras mürgel käima. Kuid ilus on küll, nii et piirkonna populaarsus igati põhjendatud. 

Inimesi on rannas paarikümne jagu, nii turiste kui kohalikke. Mängitakse pallimänge, kuulatakse merekohinat, snorgeldatakse, tehakse instagrammi selfisid. Keegi loeb raamatut, lapsed korjavad teokarpe. Nissi Beach'i kõrval on üks väike saar kohe kalda lähedal, sinna saab kõndida läbi põlvini ulatuva vee. Selline omanoodi väike loodusime. Kala on ka siinseal vees liikvel ja kivide vahele on end maskeerinud mõned paraja kärnkonna suurused krabid.

Tagasiteel Larnaca suunas peatume veel Lovers' Rock'i juures (Aiya Napa lähedal). Kivikaarel ikka inimesi on, vändatakse videod, tehakse pilte, vaadatakse loojangut. Elu käib.

Enne päikeseloojangut liigume tagasi koju.. õhtupoole veel poest läbi toidukraami varuma. Hiljem õpime kõik küprose teleprogrammd jälle üksipulki pähe ja maitseme kohalikke aiasaadusi ja maiustusi. Saare kaguserv ja sealsed rannad olid väga kaunid!

XI - Limassol

(19.12.2019) Reisi kaheksas päev. Täna väljasõit Limassol'i. Päris selline ladus kaherealine tee kulgeb linnade vahel, max lubatud kiirus on 100km/h. Aeg-ajalt on teeservas suur tahvel meeldetuletusega, et sõitke ikka vasakul pool teed. Mõni minut vähem kui tund sõitmist ja oleme kohal.

Juba üleeile sõitsime päikeseloojangu ajal Limassol'ist mööda, linn tundus mõistagi uudne ja huvitav. Kui siis jäi rohkem silma klassikalised kreekapärased hooned ilusas õhtuvalguses, siis nüüd märkame tuliuusi pilvelõhkujaid ka. Kõrgeid kraanasid silmame kusagil kümmekond, võibolla viisteist, nii et uued hooned ikka valmivad.

Limassol jätab parema mulje kui Larnaca. Tänavad on puhtamad, lohakust on vähem. Vesi rannas on ulme-läbipaistev! Ma siiamaani ei usu enda silmi, kui läbipaistev see oli. Super ilus! Rannaliiv on samasugune tume/hall nagu Larnacas. Ilm on juba mitmendat päeva väga soe detsembri kohta, päeval 20-22C, ja päike võtab nagu Eestis hilissuvel.

Limassol on poole suurem kui Larnaca,  ca 150,000 elanikku. Larnacas ca 75,000 ja Pafoses ca 40,000 elanikku. Pealinnas Nicosias on elanikke ligemale 200,000. Limassol on kohalikus keeles "Lemesos", Nicosia on "Lefkosia", Larnaca on "Larnaka".

Limassoli rannapromenaad on ka palju ilusam kui Larnacas. Linn on suurem ja suurlinnalikum. Ehitustööd käivad täie hooga, kõrghooneid tehakse ka, kas 20a pärast on siin uus Dubai?.. sirvime hiljem ajakirju, mida meie host lahkelt diivanilauale on jätnud - riik proovib hoogsalt investeeringuid ligi tõmmata. Rõhutatakse head kliimat, turvalist riiki, läbipaistvat maksusüsteemi.

Paralleelselt rannaga liiguvad mitmed kaubandustänavad. Palju on nahktooteid. Hinnad on täitsa okeid - noh, jälle see madalhooaeg. Pafosel olid pakkumised siiski paremad. Turiste liigub võrdlemidi vähe. Paljud poed on avatud, kuid müüjat ei ole kusagil. Jalutan ühes mitu minutit ringi, vaatan kaupa, müüja ei ilmugi välja. Suur osa äridest on venelaste käes, samuti tänaval kuuleb hästi palju vene keelt. Mõnes äris on poepidaja kenasti kohal, kuid tal on tegemist jalgpallivaatamise või lehelugemisega. Rahulik elutempo.

Külastame Limassoli vana kindlusehoonet. Pilet on üleriigiliselt sama hinnaga - 4.50. õpilaspilet on 2.25, kuid seda keegi meile kunagi ei müü, lüüakse käega ja antakse ainult 2 täispiletit. Kindlus on täitsa vahva, täis kambreid, käike, raudrüüsid, luukeresid, vanu relvi ja tarbeesemeid; ruume ja vaatamist on rohkem, kui Pierides' majamuuseumis Larnacas.

Tänavaäärsed söögikohad on enamasti avatud, kuid külastajaid on vähe. Vahel seisab keegi aktiivsem kelner menüütulba kõrval ja kutsub möödujaid keha kinnitama. Toiduhinnad väljas süües on ikka pigem kõrged, täitsa Tln vanalinna tasemel.

-----

Niiviisi tänaval jalutades vaatan autoparki ka, et missugused sõidumasinad siis liiguvad. Jaapani ja Korea autod on väga hinnas, Hondad ja Kiad on kindlalt ülekaalus, Mazda ja Nissan ka. Toyotat liigub millegipärast vähem. Ka uuemad masinad kipuvad olema kergete iluvigadega - kas on kere mòlkis, kojamehed puudu, tagatuli kergelt praguline, ilukilp kadunud. Täiest sama joon Hispaaniaga, Itaalias oli olukord kriipsuke parem.

Omaette klassi moodustavad kolmkümmend viis aastat vanad farmerid-pikapid. Isuzud ja Hiluxid, Mitsubishid ja Datsunid. Mitsubishi L200 on selgelt eelistatuim. Auto näeb välja nagu oleks viis korda Marsile ja tagasi sõitnud ja sealjuures nii jäätunud, põlenud, pleekinud ja kulunud, aga masin liigub nagu kulda, pikapikast mandariine või banaane või vana mööblit täis. Kunagi Top Gearis prooviti Hiluxit lõhkuda, ei õnnestunud. Nii et kohalik farmer ostis kaheksakümnendal aastal auto ja masin sõidab siiamaani, ilmselt suurem osa juppe veel originaalid.

Maastureid on tänavapildis üldse küllaltki palju. Jaapani minidziibid Suzuki Jimny ja Daihatsu Terios on laialt esindatud. Suurematest pigem kastikad, farmeritele abilisteks.. sportautosid ja luksusmasinad on väga vähe. Võibolla on need kõik pealinnas? Kahte Ford Mustangit ōnnestub kohata ja ühte BMW M3'. Liiklus kulgeb teedel rahulikult, liigset tõmblemist on vähe.

Politsei sõidab samuti ringi (valgete) maasturitega. Land Cruiser ja Pajero on tihtipeale silmapiiril. Kiirust mõõdetakse ka, linnaliiklust jälgitakse samuti aktiivselt. Maanteedel kaamerate hoiatussilte näeme, kaameraid endid mitte. Maanteed on suhteliselt heas korras, veidi vahel siiski raputab. Itaalia ja Hispaania teed olid üldiselt paremas korras.

Hilisel pealelõunal liigume tagasi Larnaca suunas. Üks põhimaantee on suletud, saame viisteist kilomeetrit läbi maapiirkonna ringi teha, see on huvitav! Sarnasusi Ibeeria poolsaarega on palju, kuid kuidagi nagu kulunum ja kasinam on kõik.. Tore päev oli, veidi sai liikuda, veidi sai päikest, veidi nägime midagi uut.

X - Pierides' muuseum

Külastame ka Pierides' muuseumi, mis asub kesklinna servas rannapoolses piirkonnas. Selline küllaltki väike ja kodune väljapanek arheoloogialeide läbi aastasadade ja -tuhandete.

Perekond Pierides on viie põlve jooksul kogunud kõiksugu esemeid Küprose kultuurist ja ajaloost. Alguse sai kõik Demetrios Pieridese (1811-1895) huvist Küprose ajaloo vastu.

Demetrios oli pärit jõukast perest, ta vanemad olid riigiametnikud ja vanavanemad olid Küprosele saabunud Veneetsia kuningriigist juba aastal 1753. Demetrios omandas hariduse Suurbritannias ja tuli tagasi Küprosele 1839 ja seda aastat peetakse ka antiikesemete kollektsioneerimise alguseks.

Peamiselt on esindatud keraamika ja tarbeesemed, tootedisaini muutumine on vaadeldav läbi sajandite. Vanadel iidsetel aegadel oli inimestel ikka aega, mõned päevad, nädalad või kuud ühe vaasi või kausi peale kulutada oli ilmselt täiesti tavaline.

Väga huvitav on peakujude sektsioon - näojooned räägivad alati rohkem, kui kivitahvlid või marmorsambad. Veidi saab aimu ka sellest, missugused olid kunagised soengud, peakatted ja rõivastus. Mõnele kujukesele on ajahammas kõvasti liiga teinud (pool pead kadunud), samas on ka hästisäilinud isendeid, peened graveeringud kenasti näha.

Eraldi ruum on pühendatud kaasaegsemale kunstile - päris selliseid abstraktseid töid võib leida, Dali ja Viiralti vaim on modernkunstnike ateljeedes ringi hõljunud. Alloleva töö pealkiri on "Welcome to Larnaka" (Õli, 2008).

Nii et selline väike armas muuseumikene. Kui veel võrrelda perekonnamuuseume - veidi võiks paralleele tõmmata Piccolomini majamuuseumiga Pienzas, Itaalias. Viimane on väljapanekult siiski rikkalikum.

IX - Larnaca

(18.12) Reisi kuues päev. Päike särab detsembris juba hommikul enne kl 7, nii et ärgates võrdlemisi hilja 8-9paiku, on kõik juba erevalge. Täiesti harjumatu, võrreldes detsembrikuuilmadega Eestis.

Majutus on meil jälle kena ja kaasaegne, Ikea mööblit täis topitud kahetoaline korter. Ümbruskond on selline rohkem äärelinnalik, oleme keskusest kaugemal, lennujaama ja soolajärve lähedal. Korralikult keha kinnitatud, asume ümbruskonda avastama :-) Väga eksootiline ja lõunamaine - kõik, mida tänavapilt pakub. Risti-rästi jooksvad elektrikaablid, unustatud aianurgad, kuid/aastaid seisnud tolmused autod, ja muidugi kassid, kes enda piklike nägude end igal võimalikul hetkel ilmutavad.

Liigume siit edasi soolajärve äärde - seal olla talveperioodil palju flamingosid. Järv ise ei ole kuigi suur, vaid mõned ruutkilomeetrid. Reisiajakirjades reklaamitakse seda palju - imeline järv, imelised flamingod! Suvel on järv kuiv, talvel kerge veekihi all. Niiviisi me siis soolastel kallastel sumpame ja tõepoolest, kaugel eemal on terved flamingode jõugud.

Ümber järve läheb väike rada, kohati on see laudtee ja kohati sellise peene kruusakattega, vahel on osa teest vihmavalangute ja voolava vee poolt ära viidud.

Kohalikud teevad siin heal meelel tervisesporti ja jalutavad koertega. Rajalt saab kerge vaevaga päris veepiirile, mis praegusel aastaajal on veidi mudasevõitu. Pühin teleobjektiivilt tolmu ja jään hõredate põõsalaadsete juurde varitsema - ehk liigub mõni neist ka lähemale kui viissada meetrit. Seda õnne siiski täna ei ole - lepime kaugete ja uduste flamingofotodega, no on ju aru saada, et varblaste või tuvidega tegemist ei ole :-)

Päris lahedad sellised ümmargused vormid on rannaliivale tehtud. Kahtlustame sipelgaid, kuid kes teab? :-)

Mõned flamingoturistid on järve ääres veel liikvel, binoklid-kaamerad kaasas.

Päeval jalutame Larnaca rannaservas, Finikoudes Beach'il. Mis mulje siis jätab? Selline tagahoidlik on kõik, imepäraseid säravvalge liivaga ja türkiissinise veega rannaga tegu ei ole. Vaadates toitlustus- ja meelelahutusasutuste hulka rannaääres (lõputu pikk jada), on siin hooajal ilmselt siiski päris kõva möll käimas. Larnaca laht on selline lauge ja kaarjas, üle lahe on näha ilmselt kaubasadam.

Rahvast veidi ikka liikvel on, liigub tervisesportlasi, perekondi lastega, turiste.. hipstereid ja hipisid on ka. Rannaliiv on selline üsna tume ja mitte väga peene teraga, vesi tundub samas puhas ja on läbipaistev.

Mõni üksik pingviin läheb ujuma, snorgeldajaid ja sukeldujaid on ka siin-seal näha. Mööda rannaserva ülespoole liikudes jõuame jahisadamani, kus igat mõõtu alused seisavad kai ääres nagu kilud karbis.

Tagasitee valime rohkem linna sees - et veidi tänavaid, majasid, kodusid, igapäevaelu näha. No sama jutt - pigem väljasurnud ja vaikelus kõik.

Mida on näha, on ehitustööd. Suletud ärisid on palju, müügis kinnisvara on palju. Kui raha on kaks miljonit või rohkem ja kogu selle summa eest kinnisvara soetad või muul viisil siia investeerid, saad Küprose passi ja kodakondsuse ka. Huvitav, et paari päeva eest jäi sama teemaga silma number suurusjärgus pool miljonit, nii et mine võta kinni.

Üleval fotol on igiliikur Mitsubishi L200 - küproslaste rahvaauto. Niiviisi jõuame õhtupoolikul jälle tagasi koju ja tervititav kogus samme on kõnnitud. Vaja on veel külastada toidupoodi ja siis võib rahulikult õhtule jääda.