V - Turtle Beach, Toxefra

Liigume mööda läänerannikut edasi loode suunas. Esimene peatus on surfiparadiisis (Potima rand), kus kümmekond surfarit laineid püüavad. Ei olegi nii lihtne - ikka väga sobiv laine ja väga hea ajastus peab olema, et lauaga harjale saada.

Laine on võimas ja vaatemängu jätkub, nii et kolmveerand tundi möödub muretult ja paar kaadrit võtan ka üles. Laine ja meri on lõputult ilusad, nii et siia võib pildistama jäädagi. Surfaritele elab kaasa terve hulk kohalikke - eduka lainesurfi puhul isegi hõisatakse ja plaksutatakse :-)

Järgime rand on Coral Bay - mis on õige maha jäetud ja räämas. Madalhooaeg ikkagi.. mitte kedagi ei ole ja rannaserv on mudane ja koristamata.

Edasi ikka loodesse, Turtle Beach on järgmine spot. See on päris kena, mitmetasandiline ja eemal meres on järskude servadega kivine saar - Yeronissos.

Kell on pool kolm ja päike piilub pilve vahelt, kasutame juhust, et veidi D-vitamiini omandada. Kohapeal on veel ilus väike kirik (Agios Georgeos) ja muidugi plats arheoloogiliste väljakaevamistega (siia ei lähe, kuna hetkel on arheoloogiavajadus kenasti täidetud).

Allpool rannaääres on ka väike paadisadam, lainete eest kenasti muuliga kaitstud.

Siit veel edasi liikudes algab rahvuspark (Akamas Peninsula National Park). Lõpevad asfaltteed ja algavad punased kruusateed. Banaaniistandused ja põllud jäävad järjest vähemaks ning algavad ürgsed kõnnumaastikud. Siit lõpeb inimasustus ja algab metsik loodus. Lainel on jõud ja veemassi murdumine vastu kaljuseina paneb maapinna värisema. 

Vaated on kenad, meenutab Portugali, Algarvet.. mööda punakaspruuni kruusateed kihutab mööda krossiratas. Ühel järsemal kurvil orupõhjas seisab keset teed umbes kolmkümmend hane. Hiljem tuleb vastu Datsuni maastur aastast kaheksakümmend, järelkärul hiiglaslik koorem puid. Imetleme kõike, mida näeme ja laseme päikesel vaikselt loojuda ja liigume tagasi Paphose suunas.

Tagasiteel peatume kiirtoidukohas, et veidi midagi hamba alla vaadata. Selline küllaltki suvaline koht, guuglis märgitud ei ole. Inglise keelt räägitakse ja veerand tunni pärast on toidud valmis. Arve tasumisel õpime veidi Küprose huumorit tundma. Dialoog on umbes niisugune. Mina (H): How much I have to pay?  Mees leti taga (K): It is 321.00 Sir. H: Sorry?.. K: 321 euros, please. H: err.. that's pretty expensive.  K: So you don't have money to pay?  H: hmmm... Errr... Hmmmm... K: Is this your kid sitting there? H: Yes.  K: All right, let's see.. I think I can make a little discount here as you are a family with a kid. H: This is very generous. K: So.. let's see.. after a very little discount.. it is 20 euros exactly. H: This is a very good discount. Ja siis tüüp järsku röögib naerda üle terve köögi - Yes, yes! A very good discount! Welcome to Cyprus! .. novot, niiviisi nad seal enda meelt lahutavad, madalhooajal :-) (toidud sõime kodus ära, täitsa okeid olid).

Niiviisi see päev õhtusse veeres. Astusime veel läbi toidupoest, et homseks värskeid asju võtta. Pistaatsiajäätist proovisime ka, kohalik kaup, täitsa huvitava maitsega ja väga pehme olemisega. On sattunud nii, et kodus oleme tagasi kusagil 6 paiku õhtul. Siis on aega veidi päevast puhata ja homseks ettevalmistusi teha. Ja muidugi telekat vaadata - Bollywood ja Dubai Sports pakuvad unustamatuid elamusi :-) .. vasakpoolse liiklusega hakkan ära harjuma - täitsa sõidetav, kõik lihtsalt toimib täpselt vastupidi.. ja rool asub kõrvalistuja ees :P

Küpsose liiklus on võrdlemisi rahulik. Autopark uhke ei ole, pigem on liikvel väikesed ja keskmise suurusega masinad. Tuunitud romusid on palju (mõistagi eriti valju helisüsteemiga), nii umbes 20a vanused Civicud ja Accordid. Kia on väga populaarne automark, jaapanlasi ka palju. Mitte ühtegi luksusmarki ei ole näha, ju on need kusagil Nicosia tänavatel.. Ja siis üks klassik, Mitsubishi L200 farmer, 1980-ndatest või 90-ndatest. Nood masinad kestavad ilmselt igavesest ajast igavesti.

IV - Tombs of the Kings

Järgmine reisipäev stardib, kesk detsembrit, pühapäev. Meil ei saa küllalt vanade iidsete asulate varemetest ja Tombs of the Kings (kuningate hauad) on järgmine koht, kus pikemalt peatume. Se on Pafoselt mõned kilomeetrid põhjapoole sõita ja samuti võrdlemisi avaral maa-alal.

Täitsa kena jätk eilsele arheoloogiapäevale, iidsetel aegadel siin ikka ehitati ja elati. Hauakambrid on üsna pisikesed, ju olid inimesed tol ajal (ca 1700a tagasi) pisemat kasvu kui praegu.

Väikesed kaljudesse uuristatud puusärgiõnarused teevad lastele palju nalja - nad heidavad asemetele pikali ja ootavad, kuni mõni loll turist (:) mööda läheb, et siis ebamääraseid kähisevaid hääli teha ja sõrmi liigutada - nagu päris muumia. Muus osas on maaalused kambrid üsna trööstitud, kasimata ja tuvipesasid täis.

.

Trepiastmed ei ole vanadel aegadel ka ülearu madalad olnud - ehk olid elanikudki liikuvamad kui praegustel aegadel?.. Küprose punakat tooni pehmeid kivimeid ei oska me siin täpsemalt määratleda, kuna nende toonid ja kõvadusaste on muutuv. Igatahes on seda ilmselt töödelda suhteliselt kerge, ja oli ka muistsetel aegadel, nii et rikkalikku looduslikku ressurssi on siinsed iidsed asukalt põhjalikult ära kasutanud.

Ikka mõni küngas on ka ümberkaudsel maastikul, heade ja paremate vaadete jaoks. Turistid on ümbruskonna millegipärast väikeseid kivitorne täis ladunud.. :-)

Kogu Küprose saar on varemetega suhteliselt tihedalt kaetud ja suuremad neist, samuti paremini säilinud kohad, on kenasti üles vuntsitud ja külastajatele kättesaadavaks tehtud. Kuna süsteemsemate arheoloogiatöödega on tegeletud alates kusagil 1960-ndatest, siis võib arvata, et mõnedki antiikaja pärlid on veel alles ettevalmistamisel.

Päeva esimene pool on tuuline ja pilvine, oleme jopedes sallides mütsides. Teeme lähemalt tutvust muuseumi kassidega - neid on hingekirjas üksteist. Üks on poeg, täitsa huvitav tegelane ja hoopis teist nägu kui Eesti kassid. Siinsed hiirepüüdjad on nagu sfinksilikumad, pikemate ja saledamate nägudega. Muidu nagu kassid ikka - vahvad isepäised loomakesed. Kassid saadavad meid terve reisi - neid on igas võimalikus ja võimatus kohas :-)

III - Pafose arheoloogiapark ja mosaiigid

Teine päev Pafosel. Äratus on veidi varem - juba kl 9.30 :-) üleeile öölend annab veel tunda, kuid üldine enesetunne on juba reipam. Valmistame hommikusöögi, praekartulid ja omlett. Salat ka, seal on õige rammusad Kalamata oliivid sees, nood on paremad kui Eestist saab. Kohmitsemist ja sättimist on, kuid keskpäevaks oleme valmis. Plaan on minna Paphose arheoloogiaparki vaatama.

Nii ka sünnib. Ilm on küll tuuline ja parasjagu pilvine, kuid päikest näeme ka, nii et väljas liikuda on täitsa meeldiv. Sooja on kusagil 18c. Arheoloogiapark on suur, seal võib vabalt mitu tundi kõndida. Lagunenud müüre, kive ja sambatükke on terve ala risti-rästi täis. Keset parki on ka väike valge majakas - tundub täitsa toimiv. Kogu muistse linna ala on no ma usun paar hektarit ikka, ja see on selline väike kõrgendik, mis poolsaarena ülejäänud Pafosest idapoole välja ulatub. Seetõttu on vaated igas suunas kaugeleulatuvad ja kaunid.

Ca 1700a tagasi on siin asunud suurejooneline linn koos kõigi hoonetega. Kui paljud müürid on ammu lagunenud, siis mosaiikpõrandad on ajas vastupidavamad olnud ja restauraatorid on viimase viiekümne aastaga mõndagi taastada suutnud ja valik nendest on ka külastajatele nähtav. Suurem osa väljakaevamis- ja taastamistöid on siiski alles ees..

Mosaiigid on küll midagi sellist, mis ahhetama panevad. Kümned ja sajad tuhanded väikesed kivikillud igal ruutmeetril. Ja mõni mosaiik on mitukümmend ruutmeetrit suur. Kunagisel meistril pidi olema nii kannatlikkust kui aega. Kes suudaks tänapäeval järgi teha, kasutades selleks tolleaegseid tööriistu? Ometi olid mosaiigid üks väheseid viise, kuidas tolleaegset elu pildina salvestada. Nähtud vaev on end kuhjaga tasunud, paljud mosaiigid on nähtavad ka nüüd, aastasadu ja -tuhandeid hiljem. Fantaasiat ja üleloomulikku on piltidel küllaga, kuid kindlasti ka noppeid päris-elust ja oludest.

Kella kolme paiku on vanad hooned vaadatud ja ilm hakkab trikitama. Täiesti mittekusagilt ilmub hoovihm ja sabistab minutit kümme. Pahura olemisega rumeenlanna müüb meile ühes väikeses rannakioskis Itaalia jäätist. See maitseb hää, nosime seda siseruumis ja vaatame ilmastikumängu vahemerel. Teenindavas sektoris on palju välismaalasi, peamiselt Rumeeniast ja Bulgaariast, samuti Ukrainast ja Venemaalt.

Paphosel suuri ostukeskusi väga ei ole, üks siiski on - Kings Avenue Mall. Külastame, kaubad valdavalt samad mis Eestis. Mõni tundmatu kaubamärk siiski leidub. Keskus ise suht väike, võibolla kolmandik Kristiine keskusest. Toidupoest leiame üht-teist homseks söömiseks. Mööda keskust liigub ringi jõuluvana isiklikult, kolistab kellaga kõrvulukustavalt, patsutab kaasajooksvaid lapsi õlale. Vanaga kõnnib kaasa eriti turske turvamees, sellise paraja viie meetri kaugusel, et kilkavaid lapsi mitte segada.

Kell viis oleme tagasi kodus. Kinnitame keha tunnikese ja läheme siis linna peale jalutama. Väikesi ärisid on palju, samas üldmulje on üsna vaikne. Noh, "vilets ilm" ju ka, tuuline ja 16c, kohalik sellise koerailmaga nina välja ei pista :-) eestlasele nagu juulikuu öö, meeldivalt soe. Tagasiteel leiame kena pagariäri, hinnad mõistlikud. Võtame hommikuks midagi magusat kohvi kõrvale.

Mis kohvi puudutab, siis Itaaliani on tükk maad minna. Poeletil on 85% pakutavast lahustuv kohv. Ülejäänud viieteistkümnest protsendist veerand on uba, ülejäänud jahvatatud kohv. Kokkuvõttes tähendab see suhteliselt head lahustuva kohvi valikut ja olematut valikut uba ja pulbrit. Samuti on kohvipuru riiulil kaua seisnud, seega üldse mitte värske. Leian siiski paki Davidoff'i, viis kuud seisnud. Maitseb enam-vähem - raskel ajal konn on kala. Kaubanduskeskuses maksis keskmise suurusega cappuccino 2.75.

Õhtupoole teeme veel linnas ühe väikese jalutuskäigu. Täitsa lahe soe õhtu on, inimesi on tänavatel vähem kui suvel-sügisel, kuid siiski siin-seal elu käib. Palju on väikseid spordibaare, kus kohalikud papid kaarte mängivad ja natukene napsu võtavad. Poekesi on ka igasuguseid, pakutakse kõike, mis surelik inimene on võimeline tootma ja mida ahned turistid on valmis ostma. Suveniirid ja jäätis on muidugi põhilised, kuid on ka rõivaid, vürtspoode, autosalonge, pulmakleidipoode. Pulmad Küprosel tundub olevat väga kõva teema, seda märkame ka hiljem Limassolis ja Larnacas.

Teine päev läbi, kümme kilomeetrit kõnnitud, õhtul täitsa inimese tunne. Homsest peaks ilm ka paremaks minema - no eks näis :-) õhtul hakkan reisimärkmeid tegema, teised vaatavad taas eksootilisi kanaleid. Dubai spordikanal on täitsa äge - parasjagu käib kaamlite vōidujooks. Keset suurt ja laia maanteed lasevad sörki loomad ise, mõlemal serval sōidavad kaasa valgetes maasturites kaamliomanikud (ja neid on seal palju), pead aknast väljas, ja röögivad ja ergutavad loomi nii kuidas jaksavad.

II - Pafose esimene päev

13.dets, ärkame kl 10.30, täiesti uimased ja loppis. Kodunt võtsime hommikuks kaasa veidi süüa, et hommik üle elada :-) Tervituseks on meile jäetud kolm pudelit vett, lahustuvat kohvi, teed, küpsiseid, tervituskaart. Artemis Cynthia Apartments Complex on ametlikult koha nimi, peatume siin viis ööd.

Kella üheks oleme niipalju vormis, et läheme sadamasse merd vaatama. Vahemeri on ikka üks võimas meri! Päris pisike, kui gloobusel ookeane vaadata, kuid päris suur, läänemerega võrreldes.. Kaks tundi teeme aega parajaks ja aklimatiseerume vana Pafose sadamakindluse juures jalutades.

Eesti keelt on rannas ja tänavatel väga palju kuulda. Ilm on pilvesegune ja veidi päikest, sooja on 17-18kraadi. Täitsa kena suveilm, detsembrikuus :-) Hilisel pealelõunal võtame einet SoleMio rannabaaris. Burger, risoto, pasta bolognese - toidud täitsa head. Toorjuustukooki maitsen ka, samuti väga hea. Kohv on filterkannukohv - no ei ole viga, filtrikohvi kohta.

Toiduvarud saame täiendatud Papantoniou supermarketis. Hinnad on tsipa kallimad kui Eestis. Kaubavalik siin-seal kattub, Kreeka kaup on muidugi valdavas enamuses. Ikka on huvitav vaadata, mis kaubanduses toimub, eriti nii kaugel kodust. Lõunamaisem puuviljavalik, huvitavad maiustused, mereandide suur valik.

Tänavatel liikudes kaupmehed tervitavad ja kõnetavad küll, kuid agressiivselt kaupa ei paku. Pigem midagi sellist et "kas sa astuksid mu baarist läbi" või "mul on siin praegu värsket kala pakkuda". Kuigi turismi mõttes on madalhooaeg, on rahvast siiski piisavalt. Tänavaelu on sellise hübriidmuljega, veidi hispaanialik, veidi araabialik.

Ajan ühe kalakaupmehega pikemalt juttu, uurin kas meres kala on ja kuidas äri läheb. "Veidi ikka on veel kala alles ja äri võiks ikka paremini minna, aga meil on praegu madalhooaeg.." saan vastuseks. Hooaeg ja rahvamassid peaks siinkandis olema sept-okt-nov, kui väljas enam liiga kuum ei ole ja samas ka veel mitte liiga jahe.

Pimedaks läheb juba kella viie paiku, nii et valget aega nägime esimesel reisipäeval vaid mõne tunni. Kella kuueks oleme kodus tagasi ja seame end põhjalikumalt sisse. Küsin juurde ühe teki - tuuakse. Õhtupoolik möödub rahulikult, vaatame telekast eksootilisi kanaleid (Bollywood, Dubai Sport) ja teeme kodutööd, kuhu järgmistel päevadel minna.