X - Pierides' muuseum

Külastame ka Pierides' muuseumi, mis asub kesklinna servas rannapoolses piirkonnas. Selline küllaltki väike ja kodune väljapanek arheoloogialeide läbi aastasadade ja -tuhandete.

Perekond Pierides on viie põlve jooksul kogunud kõiksugu esemeid Küprose kultuurist ja ajaloost. Alguse sai kõik Demetrios Pieridese (1811-1895) huvist Küprose ajaloo vastu.

Demetrios oli pärit jõukast perest, ta vanemad olid riigiametnikud ja vanavanemad olid Küprosele saabunud Veneetsia kuningriigist juba aastal 1753. Demetrios omandas hariduse Suurbritannias ja tuli tagasi Küprosele 1839 ja seda aastat peetakse ka antiikesemete kollektsioneerimise alguseks.

Peamiselt on esindatud keraamika ja tarbeesemed, tootedisaini muutumine on vaadeldav läbi sajandite. Vanadel iidsetel aegadel oli inimestel ikka aega, mõned päevad, nädalad või kuud ühe vaasi või kausi peale kulutada oli ilmselt täiesti tavaline.

Väga huvitav on peakujude sektsioon - näojooned räägivad alati rohkem, kui kivitahvlid või marmorsambad. Veidi saab aimu ka sellest, missugused olid kunagised soengud, peakatted ja rõivastus. Mõnele kujukesele on ajahammas kõvasti liiga teinud (pool pead kadunud), samas on ka hästisäilinud isendeid, peened graveeringud kenasti näha.

Eraldi ruum on pühendatud kaasaegsemale kunstile - päris selliseid abstraktseid töid võib leida, Dali ja Viiralti vaim on modernkunstnike ateljeedes ringi hõljunud. Alloleva töö pealkiri on "Welcome to Larnaka" (Õli, 2008).

Nii et selline väike armas muuseumikene. Kui veel võrrelda perekonnamuuseume - veidi võiks paralleele tõmmata Piccolomini majamuuseumiga Pienzas, Itaalias. Viimane on väljapanekult siiski rikkalikum.

IX - Larnaca

(18.12) Reisi kuues päev. Päike särab detsembris juba hommikul enne kl 7, nii et ärgates võrdlemisi hilja 8-9paiku, on kõik juba erevalge. Täiesti harjumatu, võrreldes detsembrikuuilmadega Eestis.

Majutus on meil jälle kena ja kaasaegne, Ikea mööblit täis topitud kahetoaline korter. Ümbruskond on selline rohkem äärelinnalik, oleme keskusest kaugemal, lennujaama ja soolajärve lähedal. Korralikult keha kinnitatud, asume ümbruskonda avastama :-) Väga eksootiline ja lõunamaine - kõik, mida tänavapilt pakub. Risti-rästi jooksvad elektrikaablid, unustatud aianurgad, kuid/aastaid seisnud tolmused autod, ja muidugi kassid, kes enda piklike nägude end igal võimalikul hetkel ilmutavad.

Liigume siit edasi soolajärve äärde - seal olla talveperioodil palju flamingosid. Järv ise ei ole kuigi suur, vaid mõned ruutkilomeetrid. Reisiajakirjades reklaamitakse seda palju - imeline järv, imelised flamingod! Suvel on järv kuiv, talvel kerge veekihi all. Niiviisi me siis soolastel kallastel sumpame ja tõepoolest, kaugel eemal on terved flamingode jõugud.

Ümber järve läheb väike rada, kohati on see laudtee ja kohati sellise peene kruusakattega, vahel on osa teest vihmavalangute ja voolava vee poolt ära viidud.

Kohalikud teevad siin heal meelel tervisesporti ja jalutavad koertega. Rajalt saab kerge vaevaga päris veepiirile, mis praegusel aastaajal on veidi mudasevõitu. Pühin teleobjektiivilt tolmu ja jään hõredate põõsalaadsete juurde varitsema - ehk liigub mõni neist ka lähemale kui viissada meetrit. Seda õnne siiski täna ei ole - lepime kaugete ja uduste flamingofotodega, no on ju aru saada, et varblaste või tuvidega tegemist ei ole :-)

Päris lahedad sellised ümmargused vormid on rannaliivale tehtud. Kahtlustame sipelgaid, kuid kes teab? :-)

Mõned flamingoturistid on järve ääres veel liikvel, binoklid-kaamerad kaasas.

Päeval jalutame Larnaca rannaservas, Finikoudes Beach'il. Mis mulje siis jätab? Selline tagahoidlik on kõik, imepäraseid säravvalge liivaga ja türkiissinise veega rannaga tegu ei ole. Vaadates toitlustus- ja meelelahutusasutuste hulka rannaääres (lõputu pikk jada), on siin hooajal ilmselt siiski päris kõva möll käimas. Larnaca laht on selline lauge ja kaarjas, üle lahe on näha ilmselt kaubasadam.

Rahvast veidi ikka liikvel on, liigub tervisesportlasi, perekondi lastega, turiste.. hipstereid ja hipisid on ka. Rannaliiv on selline üsna tume ja mitte väga peene teraga, vesi tundub samas puhas ja on läbipaistev.

Mõni üksik pingviin läheb ujuma, snorgeldajaid ja sukeldujaid on ka siin-seal näha. Mööda rannaserva ülespoole liikudes jõuame jahisadamani, kus igat mõõtu alused seisavad kai ääres nagu kilud karbis.

Tagasitee valime rohkem linna sees - et veidi tänavaid, majasid, kodusid, igapäevaelu näha. No sama jutt - pigem väljasurnud ja vaikelus kõik.

Mida on näha, on ehitustööd. Suletud ärisid on palju, müügis kinnisvara on palju. Kui raha on kaks miljonit või rohkem ja kogu selle summa eest kinnisvara soetad või muul viisil siia investeerid, saad Küprose passi ja kodakondsuse ka. Huvitav, et paari päeva eest jäi sama teemaga silma number suurusjärgus pool miljonit, nii et mine võta kinni.

Üleval fotol on igiliikur Mitsubishi L200 - küproslaste rahvaauto. Niiviisi jõuame õhtupoolikul jälle tagasi koju ja tervititav kogus samme on kõnnitud. Vaja on veel külastada toidupoodi ja siis võib rahulikult õhtule jääda.

VIII - Lähme Larnaca'sse

(17.dets) Reisi viies päev, see keskmine! Kui lennupäevi mitte arvestada, siis täpselt üheksa päeva on aega kohapeal olla. Sõidame täna Larnaca'sse, Pafosest stardime hilisel hommikutunnil kl 10 paiku.

Küprose lõunarannik on arheoloogiat ja loodusimesid täis, nii et proovime mõned peatused ka teha. Esimene stop on Aphrodite kivi - legendi järgi tuli siin maale Aphrodite, teise legendi järgi sündis siin Aphrodite. Kreeka keeles on koha nimi Petra tou Romiou (Rooma kivi, Rooma kalju). Täitsa kenad kivid ja kaunis meri - pildistame nagu jaksame ja sätime end taas edasi liikuma.

Teine vahepeatus on Kourion'i varemete juures. Täitsa vahvad varemed! Iidse linna maa-ala on mitu hektarit ja hoolikalt infotahvlitesse süvenedes ja kõiki nurgataguseid kiigates võib rahumeeli kolm tundi aega viita. Kourioni varemed asuvad merepinnast ca 100m kõrgemal, nii et merele on vaade väga hea. Siin asub Episkopi laht ja vaade siit ülevalt all orgu on üsna roheline - põllud on kenasti haritud ja vili kasvab mühinal.

Kolmas vahepeatus on ostukeskuses Limassol'i lääneservas. Kas saab olla veel igavamat kohta kui globaliseeruva maailma poekogumik? Teeme tund aega siiski parajaks ja veendume, et kaubavalik on suures osas sama, mis kodus. Mõned tundmatud nimed siiski leiame, peamiselt rõivapoed. Võtame mõned burgerid ka McDonaldsist. Üleeilne nn kohalik burger oli parem..

Kell kuus õhtul oleme Larnacas kohal, apartment on lennujaama lähedas MacKenzie ranna kõrval. Täitsa pime on sel kellaajal juba ja niiviisi on täitsa tore guest-mängu mängida: sa pead leidma õige maja, õige seifi ja et võtmed kätte saada, ka õiget koodi teadma. Kõik läheb siiski kenasti ja astume enda teise peatuspaika sisse.

Kohalikud minimarketid on lahti kella seitsmeni ja lähen toiduvaru täiendama. Kõik kenasti saadaval, market ise on selline lõunamaine vürtspood rohkem.. võtan kassidele ka krõbinaid, neid oli enne trepikoja juures hästi palju liikvel ja pimeduses on mäuravaid kasse kuulda mitmes kauguses.

VII - Pafose rannas

(16.12) Pealelõunal liigume tagasi apartmenti. Päikse käes on täitsa okei ja soe, nagu meil septembri alguses, või augusti lõpus. Kella kolme paiku võtame pooleks tunniks basseini ääres aja maha. Ujuma keegi ei kipu, vesi liiga jahe. Basseinid ja ümbruskond on alati piinlikult puhtad, iga päev brigaad toimetab.

Võtan kella nelja paiku ette veel ühe jalutuskäigu rannapiirkonda. Sealsed hotellid püüavad üksteist toretsemise ja luksuslikusega üle trumbata. Mitmetasandilised veesilmad, ulme-valgustused pimedas, jooksupoisid-kelnerid sahmerdavad. Uurin hiljem hindade kohta ka - ei saagi teada, kõik hotellid välja müüdud mitu kuud.

Söögid valmistame täna kodus, ühtegi senti väljassöömisele ei kuluta. Kohalik kartul on täitsa kartuli moodi. Proovime ka miskit teist juurvilja (kartuliga sarnane), uh kui mõru see on. Salatimaterjal on mahlakas ja maitsev - palju parem kui Eestisse saadetavad plastmasstomatid ja -kurgid. Õhtul vaatame ameerika actionfilmi "jumper", mis on sama sisutühi ja eriefekte täis nagu kõik sealsed filmid.

Viimane öö Artemis Cynthia apartmendis, võib kokkuvõtte teha. Alustaks veidrustest, sooja vett tuleb tikutulegs taga ajada, kuid boileri töötades ikka käesoojaks saab. (Vesi on Küprosel kõrges hinnas, vihmasadude ajal kogutakse suured reservuaarid pilgeni täis, et suvel võtta oleks). Siis.. õhksoojuspumpe on kolm - igas toas üks. Üks toimib, teine toimib kuid lärmab, kolmandal pulti ei ole, nii et ta võibolla teoreetiliselt toimiks. Noad on köögis nürid, väga nürid. Jõuga suudame tomatid siiski lõigata-lömastada. Mis veel, põrandad on hirmus külmad. Majad mõeldud ikka väga sooja kliima jaoks. Ja veel rõdule paistab päike hommikul vaid kaks tundi, meil on idapoolne rõdu. Kogu hoonetekompleks on muidu tsipa linnast eemal, vaikses ja privaatses kohas. Usun, et booking'i kõrge hinne (8.9) tulebki just heast vaiksest asukohast ja kõrgest korrashoiust. Eks näis kuidas järgmise majutusega võrdleb :-)

Mobiiliga on nii mugav pilte teha, võtad taskust välja ja klõps. Pildikvaliteet veel siiski kaameratega ei võrdle, endiselt peamiselt sensori suuruse küsimus. Tarkvara on kõvasti arendatud, nii et sensorilt jõudvat infot muditakse seitsmel erineval moel ja inimesele kuvatav foto on juba üsna pudrune ja mürane pikslimass.. nii et kui valgusolud enam nii ideaalsed ei olnud, leidis tavakaamera ka kasutust.

Foto ka, tavakaamerast:

VI - Pafoses jalutamas

16.dets. hommik algab pool kaheksa ja päike särab juba kõrgel taevas. Hommikusöök on tugev, et päev vastu pidada. Viimane päev Pafosel, läheme lihtsalt linna jalutama. Enamus vajalikku on poole/tunni jalutamise kaugusel, linn on selline väiksemapoolne ja kompaktne.

Kaks kilomeetrit on kesklinna kõndida Artemis'est ja väga erinevat tänavapilti näeme sellel teekonnal. Palju on ehitustöid ja uusarendust. Kinnisvarasiltidel leidub nimesid kõikvõimalikest maailma riikidest. Müügisolevaid maju ja kortereid on palju, seda kõikides linnaosades.

Tänavate üldmulje on tsipa räpakas - kõrvuti võib olla uhke villa klanitud aiaga, siis prügi täis veetud tühi krunt, siis jälle korralik maja. Detsember-veebruar on ehitamiseks ideaalsed kuud, temperatuur püsib päeval mõistlikkuse piires.

Tüüpiline väiksem majake on kahekordne lihtne ehitis. Aed väike, aianurgas pisike istumiskoht. Taimi ja lilli on igalpool palju. Banaanipuu, mango, tsitruselised kasvavad kõrvuti. Näeme aedades vilju, millele nime anda ei oska. Soe vesi toodetakse päikeseenergial, kus on tavaelekter varuks, juhuks kui on pilvine või jahe. Kõik katused on veepaake täis, niikaugele kui silm ulatub. Üldiselt on sooja vett sellel aastaajal vähe.

Majade aknad on reeglina ühekordsed. Basseine ja veesilmi on palju.

Ja siis kassid - neid on ikka igal ajal ja igas kohas. Eesti kassidega võrreldes nad ikka veidi erinevad - saledamad, lühema karvaga, kitsama ja pikema ninaga. Kasse keegi sterilireerima ei vaevu, liiga kallis lõbu. Nii nad siis elavad siin, kusagilt midagi ikka hamba alla satub.

Kassipojad hulguvad samuti sihitult tänavatel, haledalt mjäugudes. Haigeid ja hoolitsemata kasse on kahjuks palju. Mitmed ärid söödavad kasse ja seal on neil nn enda kassid, kes kohapeal söömas käivad. Kui tänavarestoranis külastajaid ei ole, võib toolidel üsna mitut kassi tukkumas näha.

Posu postkaarte on ka tarvis täna saata. Postkontoreid on linnas kaks - peapostkontor kesklinnas ja üks väiksem rannaservas. Kesklinna kontori seame sihiks - see on suht väike ruum, ja aeg on mõned kümned aastad tagasi seisma jäänud. Inglise keelt räägitakse igal pool ladusalt, samuti siin postkontoris. Veedame kohapeal veerand tundi, enamus külastajaid on turistid, kes koju postkaarte saadavad. Mõni üksik kohalik saadab või võtab vastu jõulupakke.

Kesklinn on selline väike ja rahulik, võibolla veidi Pärnu moodi. Asub merepinnast meetrit viiskümmend kõrgemal ja siit-sealt avaneb merele hunnitu vaade. Astume sisse linna turule - selgelt turistile mõeldud koht, hinnad samas väga mõistlikud. Paljud müüjad ajavad heal meelel kaks sõna juttu. Küsin, kuidas elu Küprosel on? Enamasti vastatakse, et täitsa okei, kuid praegu on madalhooaeg. Eestlasi olla ka siinkandis palju tööl, peamiselt teeninduses.

.

.